See on reklaampostitus selles mõttes, et ma ei saa selle eest raha, aga ma aitan levitada sõna naabrimehe uuest ettevõtmisest

Olles oma tänava kõige kuulsam blogija, avab see mulle kõik uksed. Ok, mitte kõik, aga vähemasti paljud. Ja kuigi ma ei saa ka seda fakti kinnitada, et see avab paljud, avas see ometi ühe – mu naabrimees kutsus mind külla! Ma ootasin talt küll suvi otsa küllakutset, et ta mind oma uue paadiga kalale viiks, aga seda ma jäingi ootama. Küllakutse tuli hoopis sellepärast, et ta vaimustus millestki, mida ta otsustas Eestisse tooma hakata ja soovis seda ka mulle näidata.

Naabrite juures külas käimine on mu lemmik viis sotsiaalne olla, sest selleks ei pea pingutama. Selleks ei pea mingeid erilisi riideid selga otsima ja pükse viikima. Piisas sellest, kui ma käisin duši alt läbi, tõmbasin esimesena kätte jäänud hilbud selga ning olingi valmis minema. Kui ka laste puhul on Esileedi tavaliselt hästi pedantne, et neil oleks mugavad ja olukorrale vastavad riided seljas, siis ka lapsed nägid välja, nagu oleks neile selga tõmmatud esimesed ettejuhtuvad riided, sest täpselt nii oligi.

Naabrimees võttis meid vastu aias, kus ta oli üles seadnud lõkkealuse. Ma olen ammu mõelnud endale lisaks grillile ka lõkkealust. Midagi on selles lõkke ümber viibimises, kus lapsed saavad näiteks pulga otsas vorstikesi või vahukomme grillida. Või näiteks tuhakartuleid. Tuhas tehtud kartul on selline, kuidas seda tulekski tarbida. Parim!

Kuid tal ei olnud plaanis lõket kasutada ei kartuli ega vorstikese jaoks, vaid selleks, et küpsetada lõhet. Lõkke peal valmistatud lõhe oligi see, mis ta silmad särama lõi ja mida ta soovib nüüd ka Eesti inimesteni tuua. Lehe said nad ka juba üles, mis asub aadressil http://lõkkekala.ee Laual oli tal selleks valmis juba kaks lõhefileed, mis tuli kinnitada eelnevalt õlitatud puidust plaadile ja tõstis mõlemad kalapooled lõkkeaseme servale küpsema. Küpsetades ei puutunud leek otse kala, vaid lõke soojendas eemalt ja lepasuits lisas mekki.

Väga hubane oli lõkke ümber seista, meestega juttu vesta. Kala küpsemisaeg jääb sinna 45-60 minuti vahele ja ei saanud arugi, kui see ühel hetkel möödas oli. Kujutan ette, kui idülliline võiks see olla näiteks mõnusal talvisel päeval, kui ei tee süüa toas, vaid teed õues lõkke ja kinnitad kala sellele küpsema. Sama ka suvisel õhtul. Loomulikult ma vaimustusin ning kujutasin juba ette, kuidas kogu see asi on tegelikult nii kergesti transporditav, et kusagile suvel telkima minnes ei pea kaasa võtma ainult lõhelaua, et seda kuidagi lõkke äärde kinnitada, vaid pagasiruumi mahutaks ka kogu selle lõkkealuse. Ma unustasin muidugi selle pisikese fakti, et mul on kolm last ja Esileedi, kes võtab kõiki riideid alati neljakordselt kaasa, sest nagunii läheb vaja. Tavaliselt lähebki. Selle tagajärjel ei mahu ka pagasiruumi tavaliselt ühtegi lisaasja. Rääkimata suurest lõkkealusest.

Me tegime kala kahe erineva maitsestusega, millest üks oli nende sõnul klassikaline (kodulehel peaksid retseptid olemas olema) ja teises kastmes, mis kala peale määriti, oli barbecue kaste, midagi veel ja pruun suhkur. Just see suhkur tekitas küpsedes sellise hästi mõnusa, tumeda karamellikooriku, mis hiljem maitstes ei olnud üldse magus. Aga andis kalale ühe tekstuuri veel juurde. Lõhelaua mehhanism oli ka selliselt väljatöötatud, et sa saad muuta aluse nurka, et suure lõkke puhul on see kaugemal ja väiksema puhul langetad kala lõkkele lähemale. Oli mõeldud ka kobakäppade peale ja päris lõkkesse plaati kukutada ei anna, vaid enne tuleb piiraja ette.

Ka viis, kuidas mu naabrid seda kala serveerisid, oli hoopis erinev minu senini kogetust. Mina söön kala tavaliselt nii, et ma söön lihtsalt kala. Asetan tükina taldrikule ja nii sööngi. Juurde juurvilju või midagi muud. Kuid naabrimees tegi valmis lõheburgerid. Kergelt röstitud burgeri kukli vahele läks üks väga mõnus kaste, tomat, salat ja kala. See oli mahlane ja imemaitsev. Ma pole kunagi selle pealegi tulnud, et seda võiks nii süüa, aga looduses oleks just selline lähenemine ideaalne.

Ma armastan kala, aga mul said ammu ideed otsa, kuidas kala enda jaoks veel põnevana hoida. See maitse, mille see kala lõkkel omastas, ei olnud nagu ahjus tehtud kala. Ega ka nagu suitsutatud kala. See jäi kusagile sinna kahe vahele. See oli mahlane, õrnalt suitsune ja see õrn koorik, mis selle peale moodustus, andis mõnusa lisatekstuuri.

Meie peres on grillimine alati minu töö olnud. Esileedi pole vist mitte ühtegi korda grillmeistri ametit enda peale võtnud. Kindlasti, kui ta seda nüüd loeb, siis ta kiljatab ja teatab, et on küll ja kusagil 2006ndal aastal ta korra keeras liha teistpidi, sest ma pidin vetsus käima, aga jah, selles on midagi ürgmehelikku, mis seob meest ja tuld. Ja ma armastan tuld. On vaid ime, et ma elus midagi suurt maha pole põletanud, arvestades minu teismeea püromaaniakatsetusi ja selline lõkke ääres toidu valmistamine on algupärane – just nii nagu see peakski olema.

Lõhelaua jaoks ei ole ilmtingimata tarvis lõkkealust, sest seda saab kasutada ka muudmoodi, kuid see alus näeb ilus välja ja on lihtsalt mugav, et mina soetaksin endale just sellega.  See on kindlasti väga väärt kingitus kellelegi, kes armastab samuti õues süüa teha ja keegi avardab enda maailma kulinaariamaastikul märkimisväärselt.